Marko Leisner

Ühendus EIS (The Extreme Ice Survey) on võtnud nõuks salvestada 2 aasta vältel paljude fotokaameratega globaalset kliima soojenemist ehk Suurt sula. Kokku paigaldatakse erinevatele kontinentidele 27 time-lapse kaamerat, neist igaüks teeb iga tunni tagant ühe foto. Lõpuks saab need kogutud 500 000 fotot spetsiaalse programmiga kokku monteerida ning tekib film millelt on võimalik saada kinnitust, et Suur sula on ikkagi suur oht , mitte udujutt.

Kaamerad paigaldatakse Gröönimaale, Islandile, Alaskale, Rocky Mountains`le jne.

Kellel selle teema vastu rohkem huvi, saab edasi vaadata (videod) ja lugeda siit ...

Foto: GREENLAND ICE SHEET (July 18, 2006).

http://www.extremeicesurvey.org/index.php/_greenland_gallery/greenland_6/

15.aprilli öösel kui kodu poole liikusin, õnnestus pilkases pimeduses kokku põrgata tee peal kopraga.

Ta oli üsna pelglik kuid saime üheskoos sõpradeks ja lõpuks lasi ennast ka filmida (video veidi kehva kvaliteediga kahjuks).

Kobras oli kraavi otsimisega ametis ja väheke teelt eksinud vist.

Igatahes jättis see tema hingeldamine minu eest kustumatu mälestuse.

Kõndisin tal järel oma paarsada meetrit ja ta ei mõelnudki metsa poole punuma panna.

Video avaneb siit.

Siit saab kuulata kopra hüpet kaldalt vette:

Leia oma päevas 45 min et vaadata seda filmi. Mõtlematu tarbimine peab lõppema!

http://www.greenthefilm.com/

Möödunud erakordselt külmal talvel nägin paljudel kordadel metsloomade rasket elu lähedalseisjana. Et omalt poolt väike panus anda viisin nädalavahetustel loodusesse paari kindlasse kohta neile süüa.

Peamiselt toitsin tihaseid, metssigu ja metskitsi.

Ma rikkusin tegelikult paari olulist reeglit, mis loomade toitmisel tehakse. 

Talve algul toitma hakates peab see olema järjepidev ja katkematu kuni kevadeni, lume sulamiseni.

Mul tekkisid pausid sisse nädala sees esmaspäevast reedeni. Söötmas käisin laupäeval ja pühapäeval.

Nädala sees käisid loomad harjumuspäraselt vaatamas kas olen toonud midagi kuid nad pidid pettuma. Söök tuli alles laupäeval.

Puhkuse ajal saab küll käia ka nädala sees, kuid tööpäevadel on see võimatu.

See selleks, vähemalt oli mul lahkudes hea tunne et olen omalt poolt midagi teinud teiste heaks.

Metskitsedele ja sigadele on talvel hea määrida kändudele lakupastat, seal on vajalikud mineraalid, mida talvel looduses napib.

Nad lakuvad seda väga meelsasti. Sead tuhnivad isegi puu ümber tükk aega, kui lakupastat on maha pudenenud. Ühes kohas olid nad puu üles kaevanud kärsaga ja puu juured kauba peale nahka pistnud.

Tihased, puukoristajad, leevikesed ja muud sellised väiksed linnud söövad meelsasti päevalilleseemneid ja sihvkasid, neid läheb ohtralt.

Kui ma laupäeval panen ühe koti siis pühapäeva lõunaks on see otsas. Linnud on tegelt targemad kui me algul oskaks arvata. Kui esimestel kordadel käisin oli külastatavus suhteliselt kesin ja nad olid küllalt pelglikud. Aja möödudes muutuvad nad rohkem usaldavaks ja hakkavad isegi kella tundma. Näiteks kui tulen laupäeval kell 9 ja panen toitu, siis pühapäeval kell 9 on nad juba enne mind kohal ja säutsuvad nõudlikult, et miks ma juba varem ei tulnud - kas ma ei tunne kella?

Seal Matsalu kandis on üks koht kus jahimehed toidavad merikotkaid lihaga, õigemini selle kraamiga mis jahilooma nülgimisest järgi jääb.

Jahihooajal nad toovad iga paari päeva tagant džiibi kastis paar kastitäit liha koos viljaga. Olen lugenud sellel söötmisplatsil kokku 12 merikotkast samal ajal. Võimsad linnud, eriti kui nad platsil omavahel kraaklema lähevad ja nõrgemaid kõrvale üritavad tõrjuda.

On üks oluline reegel merikotkaste elus mida tõenäoliselt võhikud eriti ei tea, selgitan seda lühidalt.

Nimelt on merikotkas suhteliselt pelglik lind inimeste suhtes ja sa ei saa kunagi talle nii lähedale hiilida kui sooviksid, pildistamiseks näiteks. Nii kui midagi kahtlast märkab, lendab kohe paariks päevaks minema, isegi pesalt.

Merikotkaste nö turvamehed on väga targad linnud rongad. Rongad on väga sotsiaalsed linnud. Näiteks nad teevad üksteisele kingitusi, olen seda lugenud raamatutest ja isegi ühel korral on õnnestunud vabas looduses sama asja näha - kustumatu vaatepilt! Kui emalind isalindu nokaga kaelalt sulgedest sügab siis isaslind toob emalinnule peale seda kingituse, näiteks puuoksa või kui kätte saab siis midagi hamba alla pistmiseks. Rongad turvavad merikotkaid söödaplatsil nii. Ronk kui pelglik lind laskub söödaplatsile ja maapinnale vaid siis kui ta on 110 protsenti kindel ohutuses ja selles et õhk on võõrastest puhas. Nad kardavad inimesi ja teisi nende jaoks ohtlikke tegelasi, rebaseid näiteks. Rongad veenduvad üle lennates et õhk on puhas, ning laskuvad ettevaatlikult maapinnale. Nad ei hakka kohe näljase kombel sööma vaid platseerivad ringi ja hoiavad silmad kõrvad lahti. Sööma hakkavad alles palju hiljem kui hirm on möödunud. Kui rongad juba suhtlevad omavahel, söövad ja kraaklevad ning tunnevad ennast hästi, alles siis tulevad merikotkad platsi sest nende jaoks on ronkade kohalolek turvalisuse märk - kõik on korras.

Võtame sellise näite. Juhul kui ma sooviksin pildistada merikotkaid söödaplatsil, siis selleks peaksin olema nähtamatult kohal, varjetelgis istuma vagusi ja liikumatult. Parem kui tulen telki sisse juba öösel pimedas ja jään hommiku valgust ootama.

Nüüd kui rongad peale tulevad ja platseerivad kontrollides ringi ei tohi ma pildistama hakata, ma hirmutaks nad katiku klõpsuga ära , erinevatel kaameratel on see erineva valjusega ja mõnikord mähitakse kaamera ka teki sisse et peegli laksu summutada.

Seega ma peaksin istuma liikumatult, kuni rongad sööma hakkavad ja merikotkad tulevad. Alles siis kui merikotkad samuti sööma hakkavad võin hakata pildistamise peale mõtlema kuid ka siin on omad reeglid, et asi edukas oleks. Nimelt söödaplatsilt kaamera poole vaadates peab kõik olema liikumatu ja märkamatu (kaamera, telgi ava, objektiiv jms). Silmaga ei tohi kaamerasse vaadata, sest pikkade objektiivide esimesest klaasist näeb lind silma pilkumist suurendusena ja ehmub. Näidik peab olema kaetud ja pilte tehakse kaugpäästikuga , et näpuga ei peaks kaamerat näppima ja seda väristama, see meetod on eriti levinud pikkade 400-600mm teleobjektiividega pildistamisel, kus vähese valguse korral on pikemad säriajad ja objektiivi stabiilsus on eriti oluline. Vastasel korral on ebateravad pildid hiljem kaartil. Siin on palju nüansse veel.

Ühe lausega. Selleks et (meri)kotkast saaks edukalt lähedalt (10m) pildistada, peab enne seda tundma ronkade hingeelu ja nende ellusuhtumist . Kõik on maailmas omavahel seotud, peab ainult teadma mismoodi, see teadmine tuleb pika aja jooksul ja oma vigadest õpitakse.

Kui jahimehed liha viivad söödaplatsile siis on kohal paljud loomad. Ilvesed ja rebased platseerivad ka seal piirkonnas sellisel juhul ringi. See lõhn on kohapeal hingemattev ja levib kaugele, meelitades kõik uudistama.

Ükskord leidsin kohapealt paar peotäit metssea karvu, nad olid viljahunniku kõrval kaklema läinud või olid nendel kultide-kesikute probleemid emise ees, mine võta kinni. Kult ju ei soovi et kesik tema emise ees meest hakkab mängima, kuldile on selline jultumus vastukarva.

Siitpoolt aga tõmbame jutud kokku ja vaatame mis järgmine kord juhtuma hakkab ...

Kohe alguses peaks ära mainima et siiamaani polnud ma veel kunagi ei püssiga ega püssimeestega metsas käinud. Kuid nagu iga asjaga – kunagi on ikka esimene kord.

Ajujahile minek oli meil hea sõbraga plaanides juba paar nädalat ja oli ka selliseid nädalavahetusi kus asi pikalt edasi lükkus erinevatel põhjustel.

Indrek, mu hea sõber, tundis Pärnumaal mõningaid nö vana kooli mehi kellest mõni ka jahilkäiku harrastas. Seetõttu oligi meil õhk-õrn võimalus ennast ühele ajujahile kaasa sokutada. Ega see nii lihtne polegi, et otsid kuskilt paar jahimeest ja tahad kaasa minna. Jahimeeste seltskonnad on suhteliselt kinnised ja omaks võetakse sind alles väga pika aja möödudes kui sind üldse usaldama hakatakse. Arusaadav, tegemist on kõrgeima riskiga hobiga kus halbade sündmuste kokkusattumisel võib teise ilma sattuda piltlikult öeldes.

Jahipäeva hommikul - 7.11.09.

Kui muidu olid laupäeva varahommikud sombused, vihmased ja küllaltki pilves siis too laupäev oli kõik teisiti. Ööga oli lumi maha sadanud , kõik oli valgusküllane ja rõõmus. Kohale jõudsin Pärnumaale peale tunniajast autosõitu. Teel olles nägin autost põldudel metskitse ja sokku kuid ajapuudusel seekord ei seisatanud nende ligidal.

Jõudsin kohale. Indrek oli juba varem kohale jõudnud. Sisenesime koos päevi näinud jahimajja et saada sissejuhatav instruktaaž ja kollased – punased helkurvestid. Jahimaja oli pungil kogenud jahimehi, püssid olid nagu oreliviled seina ääres rivis.

Selles suures ruumis mille keskel oli pikk laud ei tekkinud hetkekski küsimust, kes on selle piirkonna jahinduse esimees või rahvakeeli öeldes – suurim pealik keda kõik austavad.

Tegemist oli habetunud ja kuuekümnendates aastates karmi mehega, kes valitses selles piirkonnas juba kakskümmend aastat kui nii võib öelda. Neil oli must-valge maa-ala kaart laual ja pealik pani paika tänast sõjaplaani jagades käske igale vastutajale. Meid ei tundnud seal keegi, väljaarvatud Indreku äiapapa parim sõber Urmas kes meid kutsus, lootsime hilisema tutvumise peale teistega. Urmas on kogenud jahimees kes sealsetes metsades palju käinud ja tunneb iga nurgatagust.

Kõik kes kohale olid tulnud jagati jahimaja hoovil kahte leeri – ajajad ühele poole ja püssimehed teisele poole.

Nüüd korrati kõik veel üle, öeldi piirkondade nimesid (Savi tee, Liiva tee jms) kus keegi valves seisma hakkab ja kust ajajad liikuma hakkavad.

Läksime autobussi, mille kongi oli aetud lisaks üks ATV masin. Olime Indrekuga sattunud huvitavasse kongi, seal oli jahikoer peremehega, ATV peal üks targa olemisega vanakooli mees ja nooremaid poisse punaste vestidega.

Hakkasime liikuma. Välja ei näinud mujalt kui taga aknast ja läbi salongi esiakendest, tasakaalu hoidsime kust saime.

ATV peal istuv mees hakkas filosofeerima elu põhitõdede teemadel ja küsis sekka meilt selliseid küsimusi, millele vastamisega oli meil suuri probleeme.

Näiteks rääkis ta inimese organismis toimuvast osmoosist, vesiniku paiknemisest ja muutumisest universumis, meeste ja naiste omavahelistest suhetest ja paljust muustki. Hiljem selgus et ta vaatab palju National Geographicu kanalilt teadussaateid ja loeb igasugu kõikvõimalikku teaduskirjandust. Tark mees, talle ei osanudki enamus teemadele midagi kaasa või lisaks rääkida.

Jõudime Pärnu maanteel kohta, kus tuli kongist väljuda. Võtsime kohad sisse 100m vahedega ja ootasime metsa minemise käsku. Enne pidid ka jahimehed kohad sisse võtma raba servaaladel ja sihtidel.

Start!! Saime käsu hakata liikuma metsasügavuste poole. Igaüks meist proovis koera moodi haukuda või hüüda kõvasti midagi omaloomingust. Eesmärk on teha metsloomi peletavaid helisid, mis sunniksid neid liikuma jahimeeste poole sihtidele, et laskeulatuses täpne lask teha snaiprite poolt. Värskel lumel oli metsa keskel palju rebase, kitsede, põtrade ja metssigade jälgi. Olime saanud loomad liikvele hirmutavate karjatustega. Metsas oli päris palju vett osades kohtades, mõnes kohas ka lume all varjatuna.

Tegelikult on üsna koomiline laupäeva varahommikul poolunisena kõndida padrikutes ja haukuda ja häälitseda looma kombel, veidi tuleb endalgi naer peale, et mida kuradit ma siin karjun ja häirin metsa loomi, parem võiksin istuda mättale ja hoopis kuulatada kõike enda ümber. See selleks.

Jõudsime esimese ojani või jõeni , ei teagi kumb on õigem nimetada. Suur oja või väike jõgi – üks kahest. Sellest ülesaamisega oli igal ühel parasjagu tegemist. Karjatused raugesid ja igaüks üritas kuiva nahka säilitada ronimisel , et ojja sisse ei kukuks.

Hale naljakaks läks siis kui me Indrekuga selle ojani jõudsime. Olime üksteisest küll paarisaja meetri kaugusel ja teineteist ei näinud kuid hilisema vestluse käigus selgus, et olime seda ületamas enam- vähem samal ajal. Minu ees olevad poisid ronisid kõhuli muretult jämedast palgist üle. Mul oli kaamera kott pommina kaelas, ei saanud kõhuli palgile laskuda, üritasin kaksiratsi palgi peal edasi jõuda, vastaskalda suunas. See polnud kõige ohutum viis, sest palgil oli rohkelt lund ja jääd, väga libe ja ebakindel oli istumise alune. Oja keskel see juhtuski. Tegin palgil 180 kraadise pöörde ümber palgi telje, ehk kui enne olin istudes palgi peal siis nüüd olin rippudes käte ja jalgadega palgi all, ent vee kohal. Kaamera rippus samuti kaelas pommina ja veest vaid 10 cm kõrgemal. Hea et niigi läks! Vinnasin ennast üles kuidagimoodi ja jõudsin lõpuks ka kaldale, kuivana.

Indrek samal ajal mässas oma palgiga paarsada meetrit eemal. Tema üritas vobse kaval olla. Nägi ühte palki allpool ja teist jämedat oksa kõrgemal. Tahtis liikuda püstiasendis üle. Enne kaldal veel hüpates proovis kas palk jalge all on piisavalt tugev – oli. Läks peale ja jõe keskel jäme palk murdus keha raskuse all. Ta oli kaelani sees ja hüppas paanikasse sattudes kohe kaldale. Väänas jopet niipidi ja teistpidi, et suurem vesi välja saada ja jaht saaks jätkuda. Alusriided jäid kuivaks, ta ei passinud seal vees ju kaua. Tema enda žestikuleerivat olukorra kirjeldust oli hiljem päris huvitav kuulata.

Jäime seisma kõigi meestega kohas kus kokku lepitud, selleks kohaks oli kahe paralleelse elektriliini siht.

Seal oodates oli kuulda ka kaugelt kostvaid mitut lasku. Raadiosaatjast võis kuulda, et suur 3+4 sarvedega põdrapull oli maha lastud.

Susi oli vist selle mehe nimi, kes lasi, või oli see tema hüüdnimi, päris täpselt pole enam meeles.

Edasi hakkasime liikuma jälle 100 m vahedega üksteisest, häälitsedes ja haukudes, kes mida parasjagu teha oskas. Kostsid veel mõned lasud paari minuti möödudes, tabati kesikuid ehk metssigasid. Jahikoerad jooksid mööda metsa ringi ajades põtrade jälgi ja üritades neid leida.

Järgmisele metsasihile jõudes sattusin koos liikuma sellesama vanema härraga kes kongis ATV peal istus ja maailma tarkustest pajatas. Ega ta seegi kord ennast tagasi ei hoidnud.

Jätkub ...

Pühapäeva (1.11.09) varahommikul sai taas ärgata enne päikesetõusu et seada sammud Matsalu Rahvuspargi poole.

Viimased rändlinnud veel viivitavad paar päeva rändega, kuid peagi on ka nemad läinud.

Nagu oktoobri lõpus nii ka novembrikuus tervitab varahommikust huvilist märgalal valge jäätunud härmatisega luht, mis madala punase päiksega loob eriti hea meeleolu veel unistes meeltes.

Sellisel hetkel veel ei soovigi metsaelanikke näha, hea on mõni aeg lihtsalt edasi kõndida ja kuulda praksuvat jääkoorikut matkasaapa all ja heina sahinat.

See on olnud igal hommikul nii kui olen käinud luhtadel, juhul kui seisatad peale pikemat jalgsimatka täielikus vaikuses minutiks, kuuleb vähemalt kilomeetri kaugusele iga väiksemagi oksa praksatuse ja loodusheli. Kui põder või sokk kõnnivad lähedalasuval luhal või võsas, siis kohapeal vaikselt seistes on võimalik hästi nende häälitsusi ja kõndimist kuulda. Samas kuulevad kõik minu lähenemist või eemaldumist kuid see ei häiri neid senikaua kui olen ohutus kauguses või inimlõhn ei ole neid seganud. Nemad võtavad seda samamoodi loodushelina , nagu kõnniks metsloom, kuni nad pole mind näinud.

Seekord kõndisin paar kilomeetrit kaugemale kohast kus olen tavaliselt käinud. Nendel luhtadel on vaid traktori ratta jäljed ajast kui niideti pilliroog ja hein maha, rohkem ei ole seal inimeste käimisest või elutegevusest mingeid jälgi.

Kõik nädalavahetused ei ole vennad! Kui eelnevatel kordadel olen alati loomafotosid saanud teha lopsaka heinakasvuga luhal siis seekord jäid need tegemata. Seekord ei näinud ma 4 tunni jooksul ühtegi looma. Huvitavamaks läks siis kui alustasin otsemat tagasiteed läbi haaviku. Koheselt metsa sisenedes muutusid ärevaks pasknäärid ülemistel okstel ja valjude häälitsustega andsid ka teistele liigikaaslastele teada saabunud külalisest. Pasknääri häälitsust ei ole võimalik segi ajada ühegi teise linnuga, see on täiesti teisest ooperist laul, mulle tundub et metsa kõige koledam.

Puukoristajad askeldasid päris agaralt nii murdunud okstel kui ka elujõulistel puudel otsides külma eest peitunud tõuke ja ussikesi. Puukoristaja sisuliselt üritab puhastada puu oksa koorest ja vaadata mis elu seal all toimub.

Tihased olid samuti vilkamaks muutunud külma ilma tõttu ja neid näeb nüüd päris hästi lehtedeta metsas. Suvel on neid raskem märgata siis ei ole puude võrad nii läbipaistvad. Nad lootsid et toon neile seemneid söödaks, kuid ma ei saanud seda seekord teha. Päris halb tunne tekkis endal kui nägin linde enda lähedal aga mul polnud neile midagi pakkuda. Järgmine laupäev on neil pidupäev, siis viin päevalilleseemneid ja sihvkasid kotikesega, saavad külma ilmaga vähe hõlpsamalt toidu lauale. Üritaks seda regulaarsust pidada kuni kevadeni. Selles mõttes on see ohtlik mäng, et kui oled kindlas kohas hakanud loomi või linde toitma peab see olema regulaarne. Vastasel korral võivad nad külmaperioodil hukkuda, loodavad liigselt sinule ja ei otsi enam nii intensiivselt ise toitu. Lugesin ühest raamatust, et üks vana mees söötis talviti pidevalt metssigu kartulite, õunte ja hea paremaga ning peale tema surma surid ka paljud metssead seal piirkonnas, kes olid harjunud pikkade aastate vältel nädalas paar korda lisatoitu saama inimese poolt.

Olles tagasiteel märkasin põlluservas istuvat suurt koheva kasukaga rebasepoissi. Tundes rebaste hingeelu juba päris hästi, siis võin öelda et kutt kuulatas vaikuses hiirte piuksumist või üritas seda kuulata, hiire kinni püüdes saaks ta keha kinnitada peale väikest nälga. Olin heinapallide taga varjus, panin kaamera seaded (ISO, säri, ava) paika. Rebast hiilides on mul alati kiusatus teda binoklist niisama jälgida. Nad istuvad paigal, kissitavad silmi vastupäikeses ja liigutavad kõrvu helide suunas. See on põnev vaatepilt kuidas peremees oma valdusi valvab.

Kui rebasest pildi ära tegin siis ta nägi mu liikumist ja hakkas metsa poole taganema.

Rebane on oma tavapärastele jahimaadele üsna truu ja platseerib ringi samadel põldudel. Neid ta kontrollib nii tihedasti et kindlakskujunenud jäljerajad kuluvad sisse.

Järgmisel nädalavahetusel teen sama rebase peal katset, kas rebase peibutusvile (hiirepiuks) töötab ligi meelitamisel.

Tartumaal pidavat elama üks jahimees kes spets. mõõteseadmega paneb vile helitämbri paika. Teised jahimehed igatahes kiidavad nö kalibreeritud vilet ja räägivad kuidas rebane on isegi kuni 25m kaugusele tulnud uudistama, mis hiirepoiss seal häälitseb. Kui ta pettust haistab siis muidugi lahkub. Sellest siis järgmine kord ...

Augusti lõpp.

Planeerin juba augusti lõpus 2 nädalat enne minekut, et peab minema ühel hommikul Matsalusse Rahvusparki pildistama huvitavat ja mitmekesist loodust.

Matsalu Rahvuspark loomulikult ikka selleks, et kus sa mujal ikka loomi pildistad kui mitte loomade keskel kus neid teatud kohtades liigub päris palju. Selleks et neid kohti teada on käidud kolme aasta jooksul samades kohtades nö vabakuulajana binokliga ja seal võib enam vähem kindel olla et hakkab hommikuti ka midagi toimuma.

Nüüd on selge, et tuleb minna järgmine nädal, huvi on suur.

Mineku eelõhtu.

Magama lähen vähe varem kui tavaliselt, sest muidu tuleb unevõlg tasuda Matsalu puisniidul kõrgemas heinas ja päiksetõusul, väsimus võib võimust võtta. Mälukaartid tühjaks laetud , akud täis laetud, kõik kolm korda üle kontrollitud et oleks kaasas ja võib rahus magama minna ja hakata ootama kella 04.00 äratust.

Mineku päev.

Pühapäeva hommikul kell 04.00 ärgata on mõnus! Väljas on veel pime ja sajab täiega paduvihma, aga on etteteada et 50km sõidu järel kohale jõudes õigesse kohta on vajalik selline varasem tegutsemine. Üks inimhing soovis veel kaasa tulla, aga kuuldes lahtise akna kaudu et täiega sajab, mõtleb ümber ja magab rahus edasi. Olgu, minna tuleb üksi.

Kohvi kerre ja kaks võileiba ka tasku, sest peale lõunani on vaja vastu pidada.

Poole tee peal sihtkoha suunas silmates auto sõidu ajal põldudel toimuvat võib märgata juba esimesi kodanikke, kellel samuti varavalges uni läinud ja hommikusöök pooleli. Jään seisma. Väljun vaikselt autost. Kellel vähegi kogemust teab, et auto ust ei lööda kinni sellistel juhtudel vaid jäetakse lahti. Need on kaks põdravasikat ja suur ema põder. Pildistamiseks vähe kaugel aga binoklist vaadates väga ligidal ja suurelt vaateväljas. Lasevad mõnuga ristikut põske. Hakkan mööda põllu serva hiilima aga vana tark ema juba teab mis on oht, möiratab korra ja kadunud nad ongi. Noori selline hiilimine ei häiri kunagi aga vana loom on tark ja peabki olema, sest ta on palju kordi toru ees seisnud ja peale seda põgenenud! Olgu mis seal ikka, mälukaartil seis null aga meeltes juba palju häid hetki ja emotsioon tõusnud. Edasi sõit.

Olen juba ärganud, värske õhk tegi 15 minutiga oma.

Järgmine koht on ka mitu korda käidud suur põld, mille keskel oaasina metsikute õunapuude salu.

Seal on varem alati trobikond metskitsi nähtud, sigu, rebaseid ja põtru, eemal posti otsas ka merikotkast.

Jõuan kohale. Kilomeetri pealt binokliga vaadates läbi vihma ja üle lageda põllu võib näha, et salu on loomi täis (olid vihmavarjus) ja ka põllul on sokke ja kitsi. Jätan auto omapead ja hakkan läbi vihma hiilima kõrge heina varjus lähemale. Kaamera on rihmaga kaelas ja jope all et märjaks ei saaks, õlal on binokkel ja käes on statiiv. Kõik asjad tunduvad kordades raskemad kui tavaliselt, vist seetõttu et kummargil peab käima. Teen mõned kiired proovivõtted et määrata säriaeg , ava ja valge balanss. Kui kiireks läheb lähemal olles siis pole aega seal kohmitseda vaid nö puusalt tulistada 6 kaadrit / sek ja kõrvaga kuulata kuidas 120 MB/sek pilte mälukaartil oma koha leiavad järjestikku.

Esimesed põllul olijad juba näevad hiilijat ja taganevad veidi, ca.200m peale. Pildi tegemiseks on nad liiga kaugel.

Oleks vaja saada 30m, 50m või hädapärast 80m peale siis võib juba hästi end tunda, saab looma suurelt kaadrisse. Valgus on veel liiga nõrk ja päike pole korralikult tõusnud, valguse mõttes on seis nukker aga kogemuste mõttes proovin olukorrast maksimumi võtta. Tean, et las põllul olijad jooksevad minema, panustan salus õunapuude all olevatele sokkudele, neid seal 4-5 tk, mõned magavad veel. Jõuan salusse sisse oma arust haud vaikselt aga loomade kõrvad on teisest puust ja ebasoodne taganttuul reedab minu kohaloleku. Vaatepilt on võimas kui 4 sokku hüppavad püsti ja õunapuude vahel rallima hakkavad, kabuhirmus põgenevad igaüks eri suunas. Salus on näha igal sammul nende elutegevust. Poolikuid õunu, paljaks söödud puutüvesid, murtud oksi, sõraga kaabitud maapinda , puude juured paljaks kaabitud ja sealt söödud juuri. Äge on. Salust läbi kõndides kargab kõrgest heinast püsti veel üks kits, ehmatab kurask päris palju, liiga ootamatu. Mõtlen, et selles salus saab edaspidi pildistada loomi vaid varjest ja sinna tuleb juba eelmisel õhtul sisse minna, et hommikul loomade saabudes juba kohal olla mõne varjatud puu all. Ainult nii saaks seal hea foto teha, sellest järgmine kord kuidas asi õnnestus.

Tagasiteel salust ongi suurema põõsa ülemisel toekal oksal merikotkas. Ta on nii hea nägemisega üle põllu 500m kauguselt , et kui ma prooviks autos istudes binokli vahetada kaamera vastu oleks see kohe näha ja ta lahkuks. Ühe meeleolu pildi saan teha , aga kunstilist väärtus sel pole kahjuks.

Temast paremal veel kolm noort kitse, samuti liiga kaugel. Vihm on järgi jäänud ja valgus on paremaks läinud, juba on kell 07.30.

Need kohad olid lihtsalt üle vaatamiseks aga nüüd sõidan sinna kohta kuhu lõpuks peaksingi jõudma ja kus läheb tõsisemaks asjatamiseks.

Enne kohalejõudmist jookseb üle külavahe kruusatee kähriku moodi loom, kiire jooksu tõttu ei jõua esialgu fikseerida tema liiki. Jään seisma et oodata ja vaadata , kellega tegu. Ei olnudki kährik, teepervest hiilis tagasi teele armas suur kiisu, kes oli ebatavalist värvi, poseerib siin päris hästi porisel teel, hakkab temast isegi kahju ja annan enda ühe võileiva vorstid temale, mine tea kas peremees söödab kodus ikka korralikult. Kiisu nurrub tänutäheks, jätame hüvasti.

Jõuan sihtkohta kohale. Autost kõik asjad kaasa ja suund esilagu mööda tuttavat laudadest matkarada vana taastatud palkmaja heinaküüni poole kus on matkaraja lõpp-punkt.

Arvan, et sealt ei ole nn tavaturistid kunagi edasi läinud, sest linnaprouad ei saa ju vesisel maastikul tikk-kontsadega ja valgete retuusidega hakkama. Siin on kummikud ja sellised riided asjakohased. Lähen nüüd mööda avaraid luhtasid edasi ja sündmused ei lase ennast kaua oodata juba silman nn kodanikke hommikusöögil. Seekord kaks nooremat kitse, ca. aasta-kahesed. Valgus on hea, nad on keset märga niitu ning taust ja taevas taustal on sellised harju keskmised, nüüd võib head pilti küll saada. Statiivist loobun kohe sest tean juba roomamise vajadust ette, jätan selle rohu sisse, kaasa võtan binokli ja välgu. Varjun esimeste puude taha ja silman juba lähemal asuvaid põõsaid, saaks vaid sinna , need on poole tee peal, 100m kitsedest. Jõuangi sinna aga enne on kitsed mind tegelikult juba märganud ja kuulnud sest nüüd söövad nad väiksema hooga ja ettevaatlikumalt. See on hea märk kui edasi söövad, samal ajal kui mõlema pea rohus, liigun kummargil edasi samm haaval. Kui vaatavad siis seisan et mitte liigset hirmu tekitada. Jõuan ca.80m peale nüüd teen esimesed pildid et määrata säriaeg ja muud sada näitajat hea pildi saamiseks. Pean saama lähemale kuid nüüd on vaid põlveni hein ja ei ühtegi puud, põõsast ega puhmast, vaid lage luht, veidi vett siin-seal ja kaks looma mu ees. Laskun põlvili ja liigun vaid siis kui loomad söövad. Suht raske on seda hetke tabada kui mõlemad koos söövad, kuid siiski liigun kiirusega umbes 10m / 30 min. Iga 5-10m tagant teen mõned fotod , sest ei tea millal saan viimase teha ja nad jooksevad pakku. Kitsed muutuvad ajapikku ise hoopis uudishimulikuks ja ei kardagi, nad lähenevad nüüd hoopis mulle ca. 15m ja nüüd läheb tuju mul heaks. Teen kiirelt erineva kadreeringuga pildid ja 60meetrine lähedus rõõmustab päris palju, elu hetk on käes, pole vabas looduses nii lähedal loomadele olnud nähes kõike oma silmaga tunni aja jooksul .

Nad tunnevad ennast hästi, sügavad ninaga selga, sügavad sõraga kõrva tagant ennast .

Kaks hetke on isegi sellised kus mõlemad pissivad ühe korra (väga imeliku asendi võtavad, nagu oleks kõht krampis).

Need tegevused näitavad ei noored ei tunneta ohtu, ohu korral paneks nad kohe punuma ja ei vaataks tagasigi , rääkimata söömisest ja sügamisest. Olin võitnud tunni aja jooksul metslooma usalduse tema enda kodus, see on kohapeal olles eriline tunne tagasi mõeldes. Teadsin et head fotod on käes ja otsustasin põlvili kõndida veel lähemale, äkki saab portree ka kätte aga palju nad rohkem ei lubanudki, vahemaa läks liiga väikseks, hakkasid vaiksel sammul eemalduma ja nüüd vaid vaatasin. Need 2 sek olidki need kaks kaadrit, kus taust oli hea, olin maksimaalselt ligidal , mõlemad olid hetkeks paigal et terav pilt teha, kaamera seaded olid õiged ja loom tegi kaadris midagi, üks nimelt sügas ennast keelega seljalt ja teine tumedam sell oli küljega profiilis vaadates kaamerasse.

Ääremärkusena selline mõte, et kui võhik loomafotot vaatab netist kodus istudes soojas toas ja mugaval toolil, siis mõeldakse alati et kõik on kuradima lihtne, mis viga loomadest fotosid teha, võtad kaamera lähed teed ja kõik tuleb välja. Tegelt ei tule. Kui ise proovida kõike seda teha, selgub et mõned asjad on sootuks võimatud või väga rasked teostada.

Pärast seda läksin veelgi edasi mööda metsaserva. Noorte pajude all pikutas põder (ma ei näinud teha) ja ehmatas kurask poolsurnuks. Kargas püsti tihnikus ja pani jooksu, sopasest metsaalusest kostuv müdin tundus sellisena nagu hull jookseks mulle peale, tegelt hoopis sügavamale metsa. Proovisin teda otsida hiljem krambist üle saanuna, aga ta oli kadunud. See võib jääda järgmiseks korraks kui teda pildistan, mine tea.

Edasi sai nähtud veel üht merikotkast pooleks murdunud kase tüvel, kes minema lendas ja poseerida ei tahtnud, merikotka esimesed tiivalöögid olid hommikuvaikuses nii valjud, et efekti tunnetamiseks peab seda häält ise kuulma, võimas lind laia tiivasirutusega.

Peale seda olid kõrgema kuivanud pillirooga ümbritsetud niidul kaks sokupoissi suht. ärevad koos vana sokuga (binoklist vaadates suured 2+2 sarved). Vana jooksis kohe peitu aga noored sokupoisid tegid sõitu ja haukusid nagu koerad kordamööda. Üks jooksis kohe pilliroogu, mulle lähemale kust sain ka foto.

Teine jäi eemale kuid vahepeal olid kõrvuti, pidades aru ja haukudes korda mööda.

See haukumine on rahutu oleku märk näitamaks sissetungijale iseloomu ja väljendades paanikat. Sellega hoiatavad ka nooremaid vellesid läheneva ohu eest. Sain neist paar päris head kaadrit aga ligemale minnes nad koostööaltid enam polnud ja panid pikkade 5m hüpetega jooksu .

Tagasiteel jalutades nägin neid veel korra eest läbi jooksmas , ägedad tegelased, hoidsid kogu aeg kokku - kaks venda vist.

Nüüd oli päev juba 12.00 ja hakkasin tagasi sättima. Päeval ei toimu suurt midagi looduses vaid hommikul päiksetõusu ajal ja veidi peale seda käib kõva möll kui oskad õigesse kohta minna.

Päeval kõik magavad tihnikus peale hommikusööki või otsivad valguse eest rohkem varju ja lähevad aktiivseks taas enne loojangut.