Marko Leisner

Augusti lõpp.

Planeerin juba augusti lõpus 2 nädalat enne minekut, et peab minema ühel hommikul Matsalusse Rahvusparki pildistama huvitavat ja mitmekesist loodust.

Matsalu Rahvuspark loomulikult ikka selleks, et kus sa mujal ikka loomi pildistad kui mitte loomade keskel kus neid teatud kohtades liigub päris palju. Selleks et neid kohti teada on käidud kolme aasta jooksul samades kohtades nö vabakuulajana binokliga ja seal võib enam vähem kindel olla et hakkab hommikuti ka midagi toimuma.

Nüüd on selge, et tuleb minna järgmine nädal, huvi on suur.

Mineku eelõhtu.

Magama lähen vähe varem kui tavaliselt, sest muidu tuleb unevõlg tasuda Matsalu puisniidul kõrgemas heinas ja päiksetõusul, väsimus võib võimust võtta. Mälukaartid tühjaks laetud , akud täis laetud, kõik kolm korda üle kontrollitud et oleks kaasas ja võib rahus magama minna ja hakata ootama kella 04.00 äratust.

Mineku päev.

Pühapäeva hommikul kell 04.00 ärgata on mõnus! Väljas on veel pime ja sajab täiega paduvihma, aga on etteteada et 50km sõidu järel kohale jõudes õigesse kohta on vajalik selline varasem tegutsemine. Üks inimhing soovis veel kaasa tulla, aga kuuldes lahtise akna kaudu et täiega sajab, mõtleb ümber ja magab rahus edasi. Olgu, minna tuleb üksi.

Kohvi kerre ja kaks võileiba ka tasku, sest peale lõunani on vaja vastu pidada.

Poole tee peal sihtkoha suunas silmates auto sõidu ajal põldudel toimuvat võib märgata juba esimesi kodanikke, kellel samuti varavalges uni läinud ja hommikusöök pooleli. Jään seisma. Väljun vaikselt autost. Kellel vähegi kogemust teab, et auto ust ei lööda kinni sellistel juhtudel vaid jäetakse lahti. Need on kaks põdravasikat ja suur ema põder. Pildistamiseks vähe kaugel aga binoklist vaadates väga ligidal ja suurelt vaateväljas. Lasevad mõnuga ristikut põske. Hakkan mööda põllu serva hiilima aga vana tark ema juba teab mis on oht, möiratab korra ja kadunud nad ongi. Noori selline hiilimine ei häiri kunagi aga vana loom on tark ja peabki olema, sest ta on palju kordi toru ees seisnud ja peale seda põgenenud! Olgu mis seal ikka, mälukaartil seis null aga meeltes juba palju häid hetki ja emotsioon tõusnud. Edasi sõit.

Olen juba ärganud, värske õhk tegi 15 minutiga oma.

Järgmine koht on ka mitu korda käidud suur põld, mille keskel oaasina metsikute õunapuude salu.

Seal on varem alati trobikond metskitsi nähtud, sigu, rebaseid ja põtru, eemal posti otsas ka merikotkast.

Jõuan kohale. Kilomeetri pealt binokliga vaadates läbi vihma ja üle lageda põllu võib näha, et salu on loomi täis (olid vihmavarjus) ja ka põllul on sokke ja kitsi. Jätan auto omapead ja hakkan läbi vihma hiilima kõrge heina varjus lähemale. Kaamera on rihmaga kaelas ja jope all et märjaks ei saaks, õlal on binokkel ja käes on statiiv. Kõik asjad tunduvad kordades raskemad kui tavaliselt, vist seetõttu et kummargil peab käima. Teen mõned kiired proovivõtted et määrata säriaeg , ava ja valge balanss. Kui kiireks läheb lähemal olles siis pole aega seal kohmitseda vaid nö puusalt tulistada 6 kaadrit / sek ja kõrvaga kuulata kuidas 120 MB/sek pilte mälukaartil oma koha leiavad järjestikku.

Esimesed põllul olijad juba näevad hiilijat ja taganevad veidi, ca.200m peale. Pildi tegemiseks on nad liiga kaugel.

Oleks vaja saada 30m, 50m või hädapärast 80m peale siis võib juba hästi end tunda, saab looma suurelt kaadrisse. Valgus on veel liiga nõrk ja päike pole korralikult tõusnud, valguse mõttes on seis nukker aga kogemuste mõttes proovin olukorrast maksimumi võtta. Tean, et las põllul olijad jooksevad minema, panustan salus õunapuude all olevatele sokkudele, neid seal 4-5 tk, mõned magavad veel. Jõuan salusse sisse oma arust haud vaikselt aga loomade kõrvad on teisest puust ja ebasoodne taganttuul reedab minu kohaloleku. Vaatepilt on võimas kui 4 sokku hüppavad püsti ja õunapuude vahel rallima hakkavad, kabuhirmus põgenevad igaüks eri suunas. Salus on näha igal sammul nende elutegevust. Poolikuid õunu, paljaks söödud puutüvesid, murtud oksi, sõraga kaabitud maapinda , puude juured paljaks kaabitud ja sealt söödud juuri. Äge on. Salust läbi kõndides kargab kõrgest heinast püsti veel üks kits, ehmatab kurask päris palju, liiga ootamatu. Mõtlen, et selles salus saab edaspidi pildistada loomi vaid varjest ja sinna tuleb juba eelmisel õhtul sisse minna, et hommikul loomade saabudes juba kohal olla mõne varjatud puu all. Ainult nii saaks seal hea foto teha, sellest järgmine kord kuidas asi õnnestus.

Tagasiteel salust ongi suurema põõsa ülemisel toekal oksal merikotkas. Ta on nii hea nägemisega üle põllu 500m kauguselt , et kui ma prooviks autos istudes binokli vahetada kaamera vastu oleks see kohe näha ja ta lahkuks. Ühe meeleolu pildi saan teha , aga kunstilist väärtus sel pole kahjuks.

Temast paremal veel kolm noort kitse, samuti liiga kaugel. Vihm on järgi jäänud ja valgus on paremaks läinud, juba on kell 07.30.

Need kohad olid lihtsalt üle vaatamiseks aga nüüd sõidan sinna kohta kuhu lõpuks peaksingi jõudma ja kus läheb tõsisemaks asjatamiseks.

Enne kohalejõudmist jookseb üle külavahe kruusatee kähriku moodi loom, kiire jooksu tõttu ei jõua esialgu fikseerida tema liiki. Jään seisma et oodata ja vaadata , kellega tegu. Ei olnudki kährik, teepervest hiilis tagasi teele armas suur kiisu, kes oli ebatavalist värvi, poseerib siin päris hästi porisel teel, hakkab temast isegi kahju ja annan enda ühe võileiva vorstid temale, mine tea kas peremees söödab kodus ikka korralikult. Kiisu nurrub tänutäheks, jätame hüvasti.

Jõuan sihtkohta kohale. Autost kõik asjad kaasa ja suund esilagu mööda tuttavat laudadest matkarada vana taastatud palkmaja heinaküüni poole kus on matkaraja lõpp-punkt.

Arvan, et sealt ei ole nn tavaturistid kunagi edasi läinud, sest linnaprouad ei saa ju vesisel maastikul tikk-kontsadega ja valgete retuusidega hakkama. Siin on kummikud ja sellised riided asjakohased. Lähen nüüd mööda avaraid luhtasid edasi ja sündmused ei lase ennast kaua oodata juba silman nn kodanikke hommikusöögil. Seekord kaks nooremat kitse, ca. aasta-kahesed. Valgus on hea, nad on keset märga niitu ning taust ja taevas taustal on sellised harju keskmised, nüüd võib head pilti küll saada. Statiivist loobun kohe sest tean juba roomamise vajadust ette, jätan selle rohu sisse, kaasa võtan binokli ja välgu. Varjun esimeste puude taha ja silman juba lähemal asuvaid põõsaid, saaks vaid sinna , need on poole tee peal, 100m kitsedest. Jõuangi sinna aga enne on kitsed mind tegelikult juba märganud ja kuulnud sest nüüd söövad nad väiksema hooga ja ettevaatlikumalt. See on hea märk kui edasi söövad, samal ajal kui mõlema pea rohus, liigun kummargil edasi samm haaval. Kui vaatavad siis seisan et mitte liigset hirmu tekitada. Jõuan ca.80m peale nüüd teen esimesed pildid et määrata säriaeg ja muud sada näitajat hea pildi saamiseks. Pean saama lähemale kuid nüüd on vaid põlveni hein ja ei ühtegi puud, põõsast ega puhmast, vaid lage luht, veidi vett siin-seal ja kaks looma mu ees. Laskun põlvili ja liigun vaid siis kui loomad söövad. Suht raske on seda hetke tabada kui mõlemad koos söövad, kuid siiski liigun kiirusega umbes 10m / 30 min. Iga 5-10m tagant teen mõned fotod , sest ei tea millal saan viimase teha ja nad jooksevad pakku. Kitsed muutuvad ajapikku ise hoopis uudishimulikuks ja ei kardagi, nad lähenevad nüüd hoopis mulle ca. 15m ja nüüd läheb tuju mul heaks. Teen kiirelt erineva kadreeringuga pildid ja 60meetrine lähedus rõõmustab päris palju, elu hetk on käes, pole vabas looduses nii lähedal loomadele olnud nähes kõike oma silmaga tunni aja jooksul .

Nad tunnevad ennast hästi, sügavad ninaga selga, sügavad sõraga kõrva tagant ennast .

Kaks hetke on isegi sellised kus mõlemad pissivad ühe korra (väga imeliku asendi võtavad, nagu oleks kõht krampis).

Need tegevused näitavad ei noored ei tunneta ohtu, ohu korral paneks nad kohe punuma ja ei vaataks tagasigi , rääkimata söömisest ja sügamisest. Olin võitnud tunni aja jooksul metslooma usalduse tema enda kodus, see on kohapeal olles eriline tunne tagasi mõeldes. Teadsin et head fotod on käes ja otsustasin põlvili kõndida veel lähemale, äkki saab portree ka kätte aga palju nad rohkem ei lubanudki, vahemaa läks liiga väikseks, hakkasid vaiksel sammul eemalduma ja nüüd vaid vaatasin. Need 2 sek olidki need kaks kaadrit, kus taust oli hea, olin maksimaalselt ligidal , mõlemad olid hetkeks paigal et terav pilt teha, kaamera seaded olid õiged ja loom tegi kaadris midagi, üks nimelt sügas ennast keelega seljalt ja teine tumedam sell oli küljega profiilis vaadates kaamerasse.

Ääremärkusena selline mõte, et kui võhik loomafotot vaatab netist kodus istudes soojas toas ja mugaval toolil, siis mõeldakse alati et kõik on kuradima lihtne, mis viga loomadest fotosid teha, võtad kaamera lähed teed ja kõik tuleb välja. Tegelt ei tule. Kui ise proovida kõike seda teha, selgub et mõned asjad on sootuks võimatud või väga rasked teostada.

Pärast seda läksin veelgi edasi mööda metsaserva. Noorte pajude all pikutas põder (ma ei näinud teha) ja ehmatas kurask poolsurnuks. Kargas püsti tihnikus ja pani jooksu, sopasest metsaalusest kostuv müdin tundus sellisena nagu hull jookseks mulle peale, tegelt hoopis sügavamale metsa. Proovisin teda otsida hiljem krambist üle saanuna, aga ta oli kadunud. See võib jääda järgmiseks korraks kui teda pildistan, mine tea.

Edasi sai nähtud veel üht merikotkast pooleks murdunud kase tüvel, kes minema lendas ja poseerida ei tahtnud, merikotka esimesed tiivalöögid olid hommikuvaikuses nii valjud, et efekti tunnetamiseks peab seda häält ise kuulma, võimas lind laia tiivasirutusega.

Peale seda olid kõrgema kuivanud pillirooga ümbritsetud niidul kaks sokupoissi suht. ärevad koos vana sokuga (binoklist vaadates suured 2+2 sarved). Vana jooksis kohe peitu aga noored sokupoisid tegid sõitu ja haukusid nagu koerad kordamööda. Üks jooksis kohe pilliroogu, mulle lähemale kust sain ka foto.

Teine jäi eemale kuid vahepeal olid kõrvuti, pidades aru ja haukudes korda mööda.

See haukumine on rahutu oleku märk näitamaks sissetungijale iseloomu ja väljendades paanikat. Sellega hoiatavad ka nooremaid vellesid läheneva ohu eest. Sain neist paar päris head kaadrit aga ligemale minnes nad koostööaltid enam polnud ja panid pikkade 5m hüpetega jooksu .

Tagasiteel jalutades nägin neid veel korra eest läbi jooksmas , ägedad tegelased, hoidsid kogu aeg kokku - kaks venda vist.

Nüüd oli päev juba 12.00 ja hakkasin tagasi sättima. Päeval ei toimu suurt midagi looduses vaid hommikul päiksetõusu ajal ja veidi peale seda käib kõva möll kui oskad õigesse kohta minna.

Päeval kõik magavad tihnikus peale hommikusööki või otsivad valguse eest rohkem varju ja lähevad aktiivseks taas enne loojangut.