Marko Leisner

Pühapäeva (1.11.09) varahommikul sai taas ärgata enne päikesetõusu et seada sammud Matsalu Rahvuspargi poole.

Viimased rändlinnud veel viivitavad paar päeva rändega, kuid peagi on ka nemad läinud.

Nagu oktoobri lõpus nii ka novembrikuus tervitab varahommikust huvilist märgalal valge jäätunud härmatisega luht, mis madala punase päiksega loob eriti hea meeleolu veel unistes meeltes.

Sellisel hetkel veel ei soovigi metsaelanikke näha, hea on mõni aeg lihtsalt edasi kõndida ja kuulda praksuvat jääkoorikut matkasaapa all ja heina sahinat.

See on olnud igal hommikul nii kui olen käinud luhtadel, juhul kui seisatad peale pikemat jalgsimatka täielikus vaikuses minutiks, kuuleb vähemalt kilomeetri kaugusele iga väiksemagi oksa praksatuse ja loodusheli. Kui põder või sokk kõnnivad lähedalasuval luhal või võsas, siis kohapeal vaikselt seistes on võimalik hästi nende häälitsusi ja kõndimist kuulda. Samas kuulevad kõik minu lähenemist või eemaldumist kuid see ei häiri neid senikaua kui olen ohutus kauguses või inimlõhn ei ole neid seganud. Nemad võtavad seda samamoodi loodushelina , nagu kõnniks metsloom, kuni nad pole mind näinud.

Seekord kõndisin paar kilomeetrit kaugemale kohast kus olen tavaliselt käinud. Nendel luhtadel on vaid traktori ratta jäljed ajast kui niideti pilliroog ja hein maha, rohkem ei ole seal inimeste käimisest või elutegevusest mingeid jälgi.

Kõik nädalavahetused ei ole vennad! Kui eelnevatel kordadel olen alati loomafotosid saanud teha lopsaka heinakasvuga luhal siis seekord jäid need tegemata. Seekord ei näinud ma 4 tunni jooksul ühtegi looma. Huvitavamaks läks siis kui alustasin otsemat tagasiteed läbi haaviku. Koheselt metsa sisenedes muutusid ärevaks pasknäärid ülemistel okstel ja valjude häälitsustega andsid ka teistele liigikaaslastele teada saabunud külalisest. Pasknääri häälitsust ei ole võimalik segi ajada ühegi teise linnuga, see on täiesti teisest ooperist laul, mulle tundub et metsa kõige koledam.

Puukoristajad askeldasid päris agaralt nii murdunud okstel kui ka elujõulistel puudel otsides külma eest peitunud tõuke ja ussikesi. Puukoristaja sisuliselt üritab puhastada puu oksa koorest ja vaadata mis elu seal all toimub.

Tihased olid samuti vilkamaks muutunud külma ilma tõttu ja neid näeb nüüd päris hästi lehtedeta metsas. Suvel on neid raskem märgata siis ei ole puude võrad nii läbipaistvad. Nad lootsid et toon neile seemneid söödaks, kuid ma ei saanud seda seekord teha. Päris halb tunne tekkis endal kui nägin linde enda lähedal aga mul polnud neile midagi pakkuda. Järgmine laupäev on neil pidupäev, siis viin päevalilleseemneid ja sihvkasid kotikesega, saavad külma ilmaga vähe hõlpsamalt toidu lauale. Üritaks seda regulaarsust pidada kuni kevadeni. Selles mõttes on see ohtlik mäng, et kui oled kindlas kohas hakanud loomi või linde toitma peab see olema regulaarne. Vastasel korral võivad nad külmaperioodil hukkuda, loodavad liigselt sinule ja ei otsi enam nii intensiivselt ise toitu. Lugesin ühest raamatust, et üks vana mees söötis talviti pidevalt metssigu kartulite, õunte ja hea paremaga ning peale tema surma surid ka paljud metssead seal piirkonnas, kes olid harjunud pikkade aastate vältel nädalas paar korda lisatoitu saama inimese poolt.

Olles tagasiteel märkasin põlluservas istuvat suurt koheva kasukaga rebasepoissi. Tundes rebaste hingeelu juba päris hästi, siis võin öelda et kutt kuulatas vaikuses hiirte piuksumist või üritas seda kuulata, hiire kinni püüdes saaks ta keha kinnitada peale väikest nälga. Olin heinapallide taga varjus, panin kaamera seaded (ISO, säri, ava) paika. Rebast hiilides on mul alati kiusatus teda binoklist niisama jälgida. Nad istuvad paigal, kissitavad silmi vastupäikeses ja liigutavad kõrvu helide suunas. See on põnev vaatepilt kuidas peremees oma valdusi valvab.

Kui rebasest pildi ära tegin siis ta nägi mu liikumist ja hakkas metsa poole taganema.

Rebane on oma tavapärastele jahimaadele üsna truu ja platseerib ringi samadel põldudel. Neid ta kontrollib nii tihedasti et kindlakskujunenud jäljerajad kuluvad sisse.

Järgmisel nädalavahetusel teen sama rebase peal katset, kas rebase peibutusvile (hiirepiuks) töötab ligi meelitamisel.

Tartumaal pidavat elama üks jahimees kes spets. mõõteseadmega paneb vile helitämbri paika. Teised jahimehed igatahes kiidavad nö kalibreeritud vilet ja räägivad kuidas rebane on isegi kuni 25m kaugusele tulnud uudistama, mis hiirepoiss seal häälitseb. Kui ta pettust haistab siis muidugi lahkub. Sellest siis järgmine kord ...