Marko Leisner

Kohe alguses peaks ära mainima et siiamaani polnud ma veel kunagi ei püssiga ega püssimeestega metsas käinud. Kuid nagu iga asjaga – kunagi on ikka esimene kord.

Ajujahile minek oli meil hea sõbraga plaanides juba paar nädalat ja oli ka selliseid nädalavahetusi kus asi pikalt edasi lükkus erinevatel põhjustel.

Indrek, mu hea sõber, tundis Pärnumaal mõningaid nö vana kooli mehi kellest mõni ka jahilkäiku harrastas. Seetõttu oligi meil õhk-õrn võimalus ennast ühele ajujahile kaasa sokutada. Ega see nii lihtne polegi, et otsid kuskilt paar jahimeest ja tahad kaasa minna. Jahimeeste seltskonnad on suhteliselt kinnised ja omaks võetakse sind alles väga pika aja möödudes kui sind üldse usaldama hakatakse. Arusaadav, tegemist on kõrgeima riskiga hobiga kus halbade sündmuste kokkusattumisel võib teise ilma sattuda piltlikult öeldes.

Jahipäeva hommikul - 7.11.09.

Kui muidu olid laupäeva varahommikud sombused, vihmased ja küllaltki pilves siis too laupäev oli kõik teisiti. Ööga oli lumi maha sadanud , kõik oli valgusküllane ja rõõmus. Kohale jõudsin Pärnumaale peale tunniajast autosõitu. Teel olles nägin autost põldudel metskitse ja sokku kuid ajapuudusel seekord ei seisatanud nende ligidal.

Jõudsin kohale. Indrek oli juba varem kohale jõudnud. Sisenesime koos päevi näinud jahimajja et saada sissejuhatav instruktaaž ja kollased – punased helkurvestid. Jahimaja oli pungil kogenud jahimehi, püssid olid nagu oreliviled seina ääres rivis.

Selles suures ruumis mille keskel oli pikk laud ei tekkinud hetkekski küsimust, kes on selle piirkonna jahinduse esimees või rahvakeeli öeldes – suurim pealik keda kõik austavad.

Tegemist oli habetunud ja kuuekümnendates aastates karmi mehega, kes valitses selles piirkonnas juba kakskümmend aastat kui nii võib öelda. Neil oli must-valge maa-ala kaart laual ja pealik pani paika tänast sõjaplaani jagades käske igale vastutajale. Meid ei tundnud seal keegi, väljaarvatud Indreku äiapapa parim sõber Urmas kes meid kutsus, lootsime hilisema tutvumise peale teistega. Urmas on kogenud jahimees kes sealsetes metsades palju käinud ja tunneb iga nurgatagust.

Kõik kes kohale olid tulnud jagati jahimaja hoovil kahte leeri – ajajad ühele poole ja püssimehed teisele poole.

Nüüd korrati kõik veel üle, öeldi piirkondade nimesid (Savi tee, Liiva tee jms) kus keegi valves seisma hakkab ja kust ajajad liikuma hakkavad.

Läksime autobussi, mille kongi oli aetud lisaks üks ATV masin. Olime Indrekuga sattunud huvitavasse kongi, seal oli jahikoer peremehega, ATV peal üks targa olemisega vanakooli mees ja nooremaid poisse punaste vestidega.

Hakkasime liikuma. Välja ei näinud mujalt kui taga aknast ja läbi salongi esiakendest, tasakaalu hoidsime kust saime.

ATV peal istuv mees hakkas filosofeerima elu põhitõdede teemadel ja küsis sekka meilt selliseid küsimusi, millele vastamisega oli meil suuri probleeme.

Näiteks rääkis ta inimese organismis toimuvast osmoosist, vesiniku paiknemisest ja muutumisest universumis, meeste ja naiste omavahelistest suhetest ja paljust muustki. Hiljem selgus et ta vaatab palju National Geographicu kanalilt teadussaateid ja loeb igasugu kõikvõimalikku teaduskirjandust. Tark mees, talle ei osanudki enamus teemadele midagi kaasa või lisaks rääkida.

Jõudime Pärnu maanteel kohta, kus tuli kongist väljuda. Võtsime kohad sisse 100m vahedega ja ootasime metsa minemise käsku. Enne pidid ka jahimehed kohad sisse võtma raba servaaladel ja sihtidel.

Start!! Saime käsu hakata liikuma metsasügavuste poole. Igaüks meist proovis koera moodi haukuda või hüüda kõvasti midagi omaloomingust. Eesmärk on teha metsloomi peletavaid helisid, mis sunniksid neid liikuma jahimeeste poole sihtidele, et laskeulatuses täpne lask teha snaiprite poolt. Värskel lumel oli metsa keskel palju rebase, kitsede, põtrade ja metssigade jälgi. Olime saanud loomad liikvele hirmutavate karjatustega. Metsas oli päris palju vett osades kohtades, mõnes kohas ka lume all varjatuna.

Tegelikult on üsna koomiline laupäeva varahommikul poolunisena kõndida padrikutes ja haukuda ja häälitseda looma kombel, veidi tuleb endalgi naer peale, et mida kuradit ma siin karjun ja häirin metsa loomi, parem võiksin istuda mättale ja hoopis kuulatada kõike enda ümber. See selleks.

Jõudsime esimese ojani või jõeni , ei teagi kumb on õigem nimetada. Suur oja või väike jõgi – üks kahest. Sellest ülesaamisega oli igal ühel parasjagu tegemist. Karjatused raugesid ja igaüks üritas kuiva nahka säilitada ronimisel , et ojja sisse ei kukuks.

Hale naljakaks läks siis kui me Indrekuga selle ojani jõudsime. Olime üksteisest küll paarisaja meetri kaugusel ja teineteist ei näinud kuid hilisema vestluse käigus selgus, et olime seda ületamas enam- vähem samal ajal. Minu ees olevad poisid ronisid kõhuli muretult jämedast palgist üle. Mul oli kaamera kott pommina kaelas, ei saanud kõhuli palgile laskuda, üritasin kaksiratsi palgi peal edasi jõuda, vastaskalda suunas. See polnud kõige ohutum viis, sest palgil oli rohkelt lund ja jääd, väga libe ja ebakindel oli istumise alune. Oja keskel see juhtuski. Tegin palgil 180 kraadise pöörde ümber palgi telje, ehk kui enne olin istudes palgi peal siis nüüd olin rippudes käte ja jalgadega palgi all, ent vee kohal. Kaamera rippus samuti kaelas pommina ja veest vaid 10 cm kõrgemal. Hea et niigi läks! Vinnasin ennast üles kuidagimoodi ja jõudsin lõpuks ka kaldale, kuivana.

Indrek samal ajal mässas oma palgiga paarsada meetrit eemal. Tema üritas vobse kaval olla. Nägi ühte palki allpool ja teist jämedat oksa kõrgemal. Tahtis liikuda püstiasendis üle. Enne kaldal veel hüpates proovis kas palk jalge all on piisavalt tugev – oli. Läks peale ja jõe keskel jäme palk murdus keha raskuse all. Ta oli kaelani sees ja hüppas paanikasse sattudes kohe kaldale. Väänas jopet niipidi ja teistpidi, et suurem vesi välja saada ja jaht saaks jätkuda. Alusriided jäid kuivaks, ta ei passinud seal vees ju kaua. Tema enda žestikuleerivat olukorra kirjeldust oli hiljem päris huvitav kuulata.

Jäime seisma kõigi meestega kohas kus kokku lepitud, selleks kohaks oli kahe paralleelse elektriliini siht.

Seal oodates oli kuulda ka kaugelt kostvaid mitut lasku. Raadiosaatjast võis kuulda, et suur 3+4 sarvedega põdrapull oli maha lastud.

Susi oli vist selle mehe nimi, kes lasi, või oli see tema hüüdnimi, päris täpselt pole enam meeles.

Edasi hakkasime liikuma jälle 100 m vahedega üksteisest, häälitsedes ja haukudes, kes mida parasjagu teha oskas. Kostsid veel mõned lasud paari minuti möödudes, tabati kesikuid ehk metssigasid. Jahikoerad jooksid mööda metsa ringi ajades põtrade jälgi ja üritades neid leida.

Järgmisele metsasihile jõudes sattusin koos liikuma sellesama vanema härraga kes kongis ATV peal istus ja maailma tarkustest pajatas. Ega ta seegi kord ennast tagasi ei hoidnud.

Jätkub ...