Marko Leisner

Möödunud erakordselt külmal talvel nägin paljudel kordadel metsloomade rasket elu lähedalseisjana. Et omalt poolt väike panus anda viisin nädalavahetustel loodusesse paari kindlasse kohta neile süüa.

Peamiselt toitsin tihaseid, metssigu ja metskitsi.

Ma rikkusin tegelikult paari olulist reeglit, mis loomade toitmisel tehakse. 

Talve algul toitma hakates peab see olema järjepidev ja katkematu kuni kevadeni, lume sulamiseni.

Mul tekkisid pausid sisse nädala sees esmaspäevast reedeni. Söötmas käisin laupäeval ja pühapäeval.

Nädala sees käisid loomad harjumuspäraselt vaatamas kas olen toonud midagi kuid nad pidid pettuma. Söök tuli alles laupäeval.

Puhkuse ajal saab küll käia ka nädala sees, kuid tööpäevadel on see võimatu.

See selleks, vähemalt oli mul lahkudes hea tunne et olen omalt poolt midagi teinud teiste heaks.

Metskitsedele ja sigadele on talvel hea määrida kändudele lakupastat, seal on vajalikud mineraalid, mida talvel looduses napib.

Nad lakuvad seda väga meelsasti. Sead tuhnivad isegi puu ümber tükk aega, kui lakupastat on maha pudenenud. Ühes kohas olid nad puu üles kaevanud kärsaga ja puu juured kauba peale nahka pistnud.

Tihased, puukoristajad, leevikesed ja muud sellised väiksed linnud söövad meelsasti päevalilleseemneid ja sihvkasid, neid läheb ohtralt.

Kui ma laupäeval panen ühe koti siis pühapäeva lõunaks on see otsas. Linnud on tegelt targemad kui me algul oskaks arvata. Kui esimestel kordadel käisin oli külastatavus suhteliselt kesin ja nad olid küllalt pelglikud. Aja möödudes muutuvad nad rohkem usaldavaks ja hakkavad isegi kella tundma. Näiteks kui tulen laupäeval kell 9 ja panen toitu, siis pühapäeval kell 9 on nad juba enne mind kohal ja säutsuvad nõudlikult, et miks ma juba varem ei tulnud - kas ma ei tunne kella?

Seal Matsalu kandis on üks koht kus jahimehed toidavad merikotkaid lihaga, õigemini selle kraamiga mis jahilooma nülgimisest järgi jääb.

Jahihooajal nad toovad iga paari päeva tagant džiibi kastis paar kastitäit liha koos viljaga. Olen lugenud sellel söötmisplatsil kokku 12 merikotkast samal ajal. Võimsad linnud, eriti kui nad platsil omavahel kraaklema lähevad ja nõrgemaid kõrvale üritavad tõrjuda.

On üks oluline reegel merikotkaste elus mida tõenäoliselt võhikud eriti ei tea, selgitan seda lühidalt.

Nimelt on merikotkas suhteliselt pelglik lind inimeste suhtes ja sa ei saa kunagi talle nii lähedale hiilida kui sooviksid, pildistamiseks näiteks. Nii kui midagi kahtlast märkab, lendab kohe paariks päevaks minema, isegi pesalt.

Merikotkaste nö turvamehed on väga targad linnud rongad. Rongad on väga sotsiaalsed linnud. Näiteks nad teevad üksteisele kingitusi, olen seda lugenud raamatutest ja isegi ühel korral on õnnestunud vabas looduses sama asja näha - kustumatu vaatepilt! Kui emalind isalindu nokaga kaelalt sulgedest sügab siis isaslind toob emalinnule peale seda kingituse, näiteks puuoksa või kui kätte saab siis midagi hamba alla pistmiseks. Rongad turvavad merikotkaid söödaplatsil nii. Ronk kui pelglik lind laskub söödaplatsile ja maapinnale vaid siis kui ta on 110 protsenti kindel ohutuses ja selles et õhk on võõrastest puhas. Nad kardavad inimesi ja teisi nende jaoks ohtlikke tegelasi, rebaseid näiteks. Rongad veenduvad üle lennates et õhk on puhas, ning laskuvad ettevaatlikult maapinnale. Nad ei hakka kohe näljase kombel sööma vaid platseerivad ringi ja hoiavad silmad kõrvad lahti. Sööma hakkavad alles palju hiljem kui hirm on möödunud. Kui rongad juba suhtlevad omavahel, söövad ja kraaklevad ning tunnevad ennast hästi, alles siis tulevad merikotkad platsi sest nende jaoks on ronkade kohalolek turvalisuse märk - kõik on korras.

Võtame sellise näite. Juhul kui ma sooviksin pildistada merikotkaid söödaplatsil, siis selleks peaksin olema nähtamatult kohal, varjetelgis istuma vagusi ja liikumatult. Parem kui tulen telki sisse juba öösel pimedas ja jään hommiku valgust ootama.

Nüüd kui rongad peale tulevad ja platseerivad kontrollides ringi ei tohi ma pildistama hakata, ma hirmutaks nad katiku klõpsuga ära , erinevatel kaameratel on see erineva valjusega ja mõnikord mähitakse kaamera ka teki sisse et peegli laksu summutada.

Seega ma peaksin istuma liikumatult, kuni rongad sööma hakkavad ja merikotkad tulevad. Alles siis kui merikotkad samuti sööma hakkavad võin hakata pildistamise peale mõtlema kuid ka siin on omad reeglid, et asi edukas oleks. Nimelt söödaplatsilt kaamera poole vaadates peab kõik olema liikumatu ja märkamatu (kaamera, telgi ava, objektiiv jms). Silmaga ei tohi kaamerasse vaadata, sest pikkade objektiivide esimesest klaasist näeb lind silma pilkumist suurendusena ja ehmub. Näidik peab olema kaetud ja pilte tehakse kaugpäästikuga , et näpuga ei peaks kaamerat näppima ja seda väristama, see meetod on eriti levinud pikkade 400-600mm teleobjektiividega pildistamisel, kus vähese valguse korral on pikemad säriajad ja objektiivi stabiilsus on eriti oluline. Vastasel korral on ebateravad pildid hiljem kaartil. Siin on palju nüansse veel.

Ühe lausega. Selleks et (meri)kotkast saaks edukalt lähedalt (10m) pildistada, peab enne seda tundma ronkade hingeelu ja nende ellusuhtumist . Kõik on maailmas omavahel seotud, peab ainult teadma mismoodi, see teadmine tuleb pika aja jooksul ja oma vigadest õpitakse.

Kui jahimehed liha viivad söödaplatsile siis on kohal paljud loomad. Ilvesed ja rebased platseerivad ka seal piirkonnas sellisel juhul ringi. See lõhn on kohapeal hingemattev ja levib kaugele, meelitades kõik uudistama.

Ükskord leidsin kohapealt paar peotäit metssea karvu, nad olid viljahunniku kõrval kaklema läinud või olid nendel kultide-kesikute probleemid emise ees, mine võta kinni. Kult ju ei soovi et kesik tema emise ees meest hakkab mängima, kuldile on selline jultumus vastukarva.

Siitpoolt aga tõmbame jutud kokku ja vaatame mis järgmine kord juhtuma hakkab ...